Minu igapäevased toimetused ja Krakowi vorsti needus

Päevad on mul siin täis tihedaid toimetusi, kohe hommikul vara alustan kui Pilvi Kirsi ilma prognoosimisega, abiks 2 internetisaiti, võrdlen 3 järgmise päeva pilvisust ja temperatuuri, arvutan tuulekiirust km/h-lt m/s-sse ja kõige lõpuks kõrvutan hommikuse prognoosi õhtuse prognoosiga. Kui on olulisi muutusi, siis tuleb Kliendile st. vajadustega isikule sellest viivitamatult teada anda. Klient on üsna kärsitu mõnikord. Ja harva püsib isegi ühe päeva prognoos kauem kui pool päeva, mis siis veel kolmest päevast rääkida.
Täna näiteks koostasin sellise teate, mis käib vaid 1 päeva kohta:

Y:00-4am:cloud/snw2;4am-6am:cloud,6am-11am:snw2/sun,2pm-5pm:cloud,7pm:clear
S:4.N: -17,some cloud,w:55(15),5:-15-15-17.M:clear,D:somecloud,N:snw2.w:60,40,30(17,11,8)
summit:-23,-23,-25,clear,somecloud,somecloud.w:75,45,40(21,12,11)

Kes ära suudab deshifreerida võib auhinnaks järgmise sõnumi Tarmole ise saata.

Tarmolt on siiani tulnud sõnumid, et baaslaagris on vesi külmunud, ei voola (meil siin basseinis küll ilusasti voolab), 4000 meetri kõrgusel on sama külm, kui jaanuaris oli Mercedario 2. laagris (oli küll külm, mäletan)
http://jane-tarmo-barreal.blogspot.com/2009/02/11-paev-mercedario-2-laager_10.html
ja et ilma minuta on telgis igav ( eks ta ole, pole kedagi karmi kontrolli all hoida ja pahandada kui kasvõi sokid on valesse kohta kuivama pandud). Ühel päeval tuleb ka kurb teade, et lund on vööni ja see eriti järsk poolakate liustik jääb sel aastal ronimata. Ilmselt jääb see Krakowi vorst nüüd veel kauaks Tarmot kummitama.

Kui mul tihedast ilmennustaja tööst aega üle jääb, siis veedan aega roosadest ja valgetest lõngadest toredusi heegeldades ja kududes (sedakorda siis mitte Tarmole), lugedes ja maitsvaid toite nautides. Pean ausalt ütlema, et kokk Veronica on siia tööle võetud sellepärast, et ta oskab süüa teha. Kõige paremini kukuvad tal välja: tomatisupp, ahjukartulid, sidrunitort ja kõiksugu pirukad. Aga ka igasugused täidetud juurviljad, sufleed, liharoad kastmetega ja täidetud pastad. Enamuse ajast olen piisavalt kaastundlik ja Tarmole teada ei anna, mida ma söön. Igal õhtul kell 7 tuleb valge mütsikesega tüdrik, esitleb mulle õhtusöögi menüüd ja vaatab mulle küsivalt otsa, et kas olen pakutuga rahul. Siiani olen kogu aeg rahul olnud, sest mis mul ikka üle jääb, kui menüüs on kirjas eelroog "tuhat kihti baklazhaani" või magustoit "hõljuv pilv". Ise mõtlen küll sealjuures, et huvitav, millal pakutakse rooga "sada aastat üksildust" ja et kas "hõljuv pilv" pole mitte mõne kohaliku indiaanlase nimi?

Ehh, ei ole enam need ajad, kus oli tingimata tarvis turnida. Nüüd imetlen mägesid kaugelt ja olen ka väga rahul. Kes oleks osanud arvata, et minust saab turist, kes ostab 10-päevase "kõik hinnas" paketi ja rohkemat ei oska tahtagi. Vaata siis mis kehakaalu tõus inimesega teha võib!

Erivajadustega isik saabub pansionaati

Saabun ukkosega õnnistatud orgu kerge kahtlusega, et kas ikka tasub siia end kümneks päevaks sisse seada. Ka Tarmo on mind hoiatanud, et kõik nurgatagused tuleb enne järgi vaadata, enne kui oma raha ära annan ja koti lahti pakin. Kahtlustustel pole õnneks alust: kohe saab selgeks, et siin on erivajadustega isiku tarvis õige koht ja lisaks sellele, et kõiki mu vajadusi peetakse hoolikalt silmas, võib juhtuda, et leiutatakse veel mõni tore lisavajaduski. Mis eriti tore: basseiniredeli astmed on kummist, kirjaga "vulcano", ehk siis "vulkaniseeritud". Vähemalt ei murdu. Ja õnneks on astmeid vaid 3, suurt ronimist mul seega ette võtta ei tule.

Ma saan suure toa koos hiiglasliku voodiga, millest ma ainult neljandiku suudan enda alla võtta. Vaade avaneb viinamarjaistandusele ja mägedele, on palju varjulisi puid, linde ja mõned loomad. Shoti lambakoer Noel võtab külastajate ja tegevuse puuduses oma ülesandeks mind natuke karjatada. Peamiselt karjatab ta mind basseini äärde ja sealt mu toani jälle tagasi. Pärast seda, kui ma temaga tüki shokolaadi jagan on tema innukus mind karjatada veelgi suurenenud. Ta tundub siin olevat ka ainuke olevus, kes eesti keelest aru saab, igatahes liputab ta rõõmsalt saba, kui ma talle ütlen, et ta on üks suur pulstihunnik ja tolmurull.

Lisaks on siin veel ka väga ennasttäis siiami kass Rossio, kes laseb küll end silitada, aga näub ise samal ajal üsna kurjalt. Rossio pole erinevalt minust ja Noelist ülekaaluline ja teeb viinamarjaväljadel keset päeva selliseid tuure, et tolm lendab. Meie Noeliga vaarume kahekesi viinamarjade vahel alles kella seitsmest õhtul, kui päike on puude taga peidus.

Tarmolt tulevad sõnumid, ta liigub 3 päeva järjest baaslaagri suunas, tal on ca 25 kilone seljakott (muula ta ei võta, sest teatavasti on ta ise muul) ja seal, kus tema on, sajab lumekruupe. Siin sajab mõnel pool õisi puude otsast, päeval huikavad linnud monotoonselt ja õhtuti laulavad ritsikad.

Loomasõprade rõõmuks

Mendoza on teatavasti kõigi söömarite paradiis ning on meeldiv tõdeda, et see kehtib siin ka ühiskonna loomliikmete kohta! Ühel lõunasöögil satume kokku markantse kolmikuga: korpulentne daam dressides ja kelmika kollase nokaga, tema tavamõõtu abikaasa ja miniatuurne koer. Loomulikult saab ka koerakene kelnerite tähelepanu osaliseks ja söömaajast osa ja kuna tal palavusele vaatamata tundub kuidagi jahe olevat, mässib perenaine talle osavalt salvrätiku keebina ümber. Tervisekaitseinspektsioon minesta!

Tarmol on oma põhivajaduse rahuldamisega nii kiire, et ta tellib endale mäkkeminekuks takso ja viimase ettevalmistusena ostab kaasa suure portsu pirukaid. Mina püüan leida oma erivajaduste rahuldamiseks paika, mis asuks maal. Selgub, et ka Argentinas kehtib vanasõna: põllumees põline rikas. Ehk teisisõnu: maainimene koorib sellelt, kes tahab tema ilusast elust osa saada seitse nahka. Pärast mõningast kauplemist leiame Tarmo suureks kergenduseks ka mulle järgnevaks 10-ks päevaks ulualuse kohas nimega Valle de Uco, ühesõnaga koht, kus vahel võib ka ukkost sadada.

Enne lahkuminekut teeme veel ühe piduliku õhtusöögi Itaalia restoranis, mida soovitatakse kui kaunist kohta suure aiaga. Ma pole küll kuulnud, et rasedus lisaks mõistusele ka silmanägemise ära võtaks, aga meil jääb see koht ka pärast 40-minutilist tiirutamist märkamata, kuigi sealt korduvalt mööda kõnnime (nagu hiljem selgub). Lõpuks leiame õige koha nagu ikka: kohalike abiga.

Enne kui Tarmo hommikul kell 8 taksosse istub manitseb Bed ja Breakfasti daam teda, et ta enne lapse sündi ikka mäe otsast alla tuleks. Eks näis siis.

Kes leiab kodu ja kes kliiniku

Ööbimiskohta jagame gängi rämedate viikinginaistega Taanist. Nende hommikusöök koosneb peamiselt kohvist ja sigarettidest. Erivajadustega isiku hommikusöök koosneb aga kahest banaanist, kahest õunast ja kahest kiivist. Tarmo üritab ka mu söögist natuke matti võtta. See on viga. Ärge kunagi üritage oma kahvlit erivajadustega isiku taldrikusse susata, see ei lõpe hästi!

Vahetame majutusasutuse väheke soliidsema vastu. Bed ja Breakfasti peab kärtsakas daam, kes nähes Tarmo suurt kotti ja kuulnud selgitust selle põhjuste kohta küsib otsekoheselt: "kas kõik kolmekesi lähete mäe otsa?" Ja kähistab ise seejärel rõõmsalt naerda.
Linnas kooserdades leiame täiesti juhuslikult sellise kliiniku, mille nimi kõlab justkui võiks Tarmo pärast ronimist tulla siia oma varvast amputeerima. Ma soovitasin talle juba ammu, et lasku see varvas näiteks shampusekorgi vastu vahetada. Siin muidugi oleks korkide valik eriti lai.

Elame linnajaos, kus on peamiselt soliidsed eramud, nähes mitmel majal silti "rentida" lubab Tarmo endale üsna pika arutluse teemal "üksikema võimalused Mendozas" (juhuks kui mind tagasisõidul lennukile ei lubata, näiteks). Tema peamine nõue mulle on, et jäägem ikka eestlasteks, st. et ma ka lapsele ikka eesti keelt õpetaksin. Ta võib meid korra aastas vaatamas käia. Ronimishooajal.

Nii nagu kogu mu senine mägironijakarjäär kulgeb ka mu praegune ronimine Tarmo valvsa tähelepanu ja juhendamise all. Kui ma otsustavalt basseiniservale astun jätab Tarmo lugemise sinnapaika ja jälgib pingsalt iga mu sammu redelil. Eks ma ise ka natuke muretsen, sest redel tundub tsipa roostes olevat. Ükski pulk siiski ei murdu ja vastupidiselt Tarmo kartustele ei vaju ma ka põhja.

Mustlaslaager läbib Stockholmi, Madridi ja Santiago

Erivajadustega isiku pika teekonna kergendamiseks on meil kaasas terve kaasaskantav voodi, ehk 2 madratsit (mida Tarmol hiljem ka mägedes vaja läheb) ja väike magamiskott (mida meil hiljem üldse vaja ei lähe). Külitan Madridi ja hiljem Santiago lennujaamas oma asemel rahulolevalt nagu morsk ja isegi magan mõned tunnid. Ehh, ei ole enam need ajad, kus Stockholmis sai ohitud, et õlu maksab 90 eeku ja rõõmustatud, et Madridis maksab vähem. Meie põhjalik mustlaslaager näeb välja, justkui kavatseksime lennujaamadesse tüki kauemaks jääda, kui ainult kahe lennu vahelise aja (ikkagi soe ja puhas koht, kus võimalik ka poegida).

Lennukis saab järjekordse tõenduse teaduslikult tõestatud fakt, et rasedate aju tõmbub 5-7% kokku. Mingil hämaral tunnil käib stjuuardess ringi ja jaotab kiles neljakandilisi pakikesi, ma järeldan, et on hommik ja jagatakse niisutatud salvrätte enda kasimiseks. Paki avamiseni ja selle sisu näole määrimiseni ma õnneks ei jõua, jään enne magama. Hommikul selgub, et pakis on võileib.

Kokkuvõttes oli lennuvintsutuste talumine kergem kui kartsime. Kõige hullem oli viimane, 40-minutiline ots Santiagost Mendozasse. Lisaks tavapärasele turbulentsile mägede kohal oli kapten paadunud rullnokk.

Krakowi vorst

Seekordne reis on meil väga erakordne, sest reisile suunduvad vajadustega isik ja erivajadustega isik. Vajadustega isik on meie peres see, kellel on pidev vajadus kuhugile otsa ronida; erivajadustega isik aga see, kellel on praegusel eluperioodil mitmeid väga erilisi vajadusi, näiteks vajadus ohjeldamatult jäätist süüa (see tähendab veresuhkrut tõsta), kohe peale sööki külitada, külastada 10-sekundilise etteteatamisega kempsu jne. Kui erivajadustega isiku vajadusi ignoreerida võib ta ajutiselt muutuda väga morniks ja tujukaks, vajadustega isiku põhivajaduse ignoreerimine põhjustab aga tõsist ja pikaajalist rahutust ja tagajärjed võivad olla ettearvamatud.
Lisaks kõigele on hetkel tekkinud täiesti plaaniväline olukord, kus rase pakatab tervisest ja karm mägard on antibiootikumikuuril ja händikäpp. Väljavaade, et ma võiksin veeretada kahte käru kottidega ja Tarmot ratastoolis tundub ainult mulle naljakas.
Niisiis on sihiks taas kord ronimine: Tarmo ronib mäe otsa ja mina ronin basseini ja basseinist välja.
Kui mulle seostub Poola kõigepealt Krakowi vorstiga (mis pole mulle tõtt-öelda kunagi maitsenud), siis Tarmole toob Poola meelde kõik need kohad, kus poolakad on roninud ja tema mitte. Aconcagua nõlval on ka üks selline järsuvõitu koht.