Päevitusuudised

Nagu kõigil neil maadel kurvaks tavaks, kus päikesepaistega ei koonerdata, pole ka siin päevitamine mingi populaarne hobi. Ka mind hoiatasid mitmed kosmetoloogid-spetsialistid, et ainult päevitamisele mõtleminegi võib lõppeda sellega, et me laps sünnib laigulisena kui leopard. (Loomamustrid olla küll sel talvel moes, kuid ei sobi siiski tulevast ilmakodanikku kohe moenarruste ohvriks tuua). Sestap olen olnud väga ettevaatlik, kõrged faktorid said juba kodust kaasa võetud ning Mendozast sai soetatud laiaääreline õlgkübar.

Minu päevitamispoliitika on olnud nagu Mashal muinasjutus "Kolm karu", see tähendab, et istun päeva jooksul järjest läbi kõik kuus päevitustooli, mis basseiniääres on, lähtuvalt sellest, kus on varjulisem. Lisaks olen kogu päeva mähitud valgetesse froteerätikutesse ja näen välja kui emand jääkaru, ainult et õlgkübaraga. Alles õhtul kell 6 julgen jalalabad päikese kätte susata.

Olin oma basseini ja päevitustoolide huvis olnud väga üksik (siin on küll mõned ameeriklased, aga need tuiskavad päevad läbi mööda veinimõisu ringi, ehh, ei mul enam need ajad...), kuni ühel pärastlõunal avastan, et mu rätikutega vooderdatud lamamistooli on jultunult hõivanud keegi noor päevitamishuviline Lulu. Kahjuks suudab personal Lulule selgeks teha, et tema päevitamisplats on murul, enne kui ma temast hea ülesvõtte saan. Minu rätikud on personali suureks meelehärmiks paksu pruuni ollusega koos, tundub, et Lulu kasutab isepäevituvat kreemi! Lulule personali arvamus korda ei lähe, sest ta käib mitu korda päeva jooksul kontrollimas, ega see mõnus pehmete rättidega vooderdatud tool vabanenud pole.
Vahel käib meil siin ka üks Lulu sõber, külaline naaberfarmist, aga tema tunneb huvi ainult basseini vastu.

Nüüd on jäänud ainult loetud tunnid veel selle hetkeni kui saabub mägard ja me saame jälle hakata arutama, et millega see tema suur varvas ikkagi õieti asendada tuleks.