Erivajadustega isik saabub pansionaati

Saabun ukkosega õnnistatud orgu kerge kahtlusega, et kas ikka tasub siia end kümneks päevaks sisse seada. Ka Tarmo on mind hoiatanud, et kõik nurgatagused tuleb enne järgi vaadata, enne kui oma raha ära annan ja koti lahti pakin. Kahtlustustel pole õnneks alust: kohe saab selgeks, et siin on erivajadustega isiku tarvis õige koht ja lisaks sellele, et kõiki mu vajadusi peetakse hoolikalt silmas, võib juhtuda, et leiutatakse veel mõni tore lisavajaduski. Mis eriti tore: basseiniredeli astmed on kummist, kirjaga "vulcano", ehk siis "vulkaniseeritud". Vähemalt ei murdu. Ja õnneks on astmeid vaid 3, suurt ronimist mul seega ette võtta ei tule.

Ma saan suure toa koos hiiglasliku voodiga, millest ma ainult neljandiku suudan enda alla võtta. Vaade avaneb viinamarjaistandusele ja mägedele, on palju varjulisi puid, linde ja mõned loomad. Shoti lambakoer Noel võtab külastajate ja tegevuse puuduses oma ülesandeks mind natuke karjatada. Peamiselt karjatab ta mind basseini äärde ja sealt mu toani jälle tagasi. Pärast seda, kui ma temaga tüki shokolaadi jagan on tema innukus mind karjatada veelgi suurenenud. Ta tundub siin olevat ka ainuke olevus, kes eesti keelest aru saab, igatahes liputab ta rõõmsalt saba, kui ma talle ütlen, et ta on üks suur pulstihunnik ja tolmurull.

Lisaks on siin veel ka väga ennasttäis siiami kass Rossio, kes laseb küll end silitada, aga näub ise samal ajal üsna kurjalt. Rossio pole erinevalt minust ja Noelist ülekaaluline ja teeb viinamarjaväljadel keset päeva selliseid tuure, et tolm lendab. Meie Noeliga vaarume kahekesi viinamarjade vahel alles kella seitsmest õhtul, kui päike on puude taga peidus.

Tarmolt tulevad sõnumid, ta liigub 3 päeva järjest baaslaagri suunas, tal on ca 25 kilone seljakott (muula ta ei võta, sest teatavasti on ta ise muul) ja seal, kus tema on, sajab lumekruupe. Siin sajab mõnel pool õisi puude otsast, päeval huikavad linnud monotoonselt ja õhtuti laulavad ritsikad.