Loomasõprade rõõmuks

Mendoza on teatavasti kõigi söömarite paradiis ning on meeldiv tõdeda, et see kehtib siin ka ühiskonna loomliikmete kohta! Ühel lõunasöögil satume kokku markantse kolmikuga: korpulentne daam dressides ja kelmika kollase nokaga, tema tavamõõtu abikaasa ja miniatuurne koer. Loomulikult saab ka koerakene kelnerite tähelepanu osaliseks ja söömaajast osa ja kuna tal palavusele vaatamata tundub kuidagi jahe olevat, mässib perenaine talle osavalt salvrätiku keebina ümber. Tervisekaitseinspektsioon minesta!

Tarmol on oma põhivajaduse rahuldamisega nii kiire, et ta tellib endale mäkkeminekuks takso ja viimase ettevalmistusena ostab kaasa suure portsu pirukaid. Mina püüan leida oma erivajaduste rahuldamiseks paika, mis asuks maal. Selgub, et ka Argentinas kehtib vanasõna: põllumees põline rikas. Ehk teisisõnu: maainimene koorib sellelt, kes tahab tema ilusast elust osa saada seitse nahka. Pärast mõningast kauplemist leiame Tarmo suureks kergenduseks ka mulle järgnevaks 10-ks päevaks ulualuse kohas nimega Valle de Uco, ühesõnaga koht, kus vahel võib ka ukkost sadada.

Enne lahkuminekut teeme veel ühe piduliku õhtusöögi Itaalia restoranis, mida soovitatakse kui kaunist kohta suure aiaga. Ma pole küll kuulnud, et rasedus lisaks mõistusele ka silmanägemise ära võtaks, aga meil jääb see koht ka pärast 40-minutilist tiirutamist märkamata, kuigi sealt korduvalt mööda kõnnime (nagu hiljem selgub). Lõpuks leiame õige koha nagu ikka: kohalike abiga.

Enne kui Tarmo hommikul kell 8 taksosse istub manitseb Bed ja Breakfasti daam teda, et ta enne lapse sündi ikka mäe otsast alla tuleks. Eks näis siis.