Avokaadosöödikute kokkutulek

Jätsime oma ukkosega õnnistatud oru maha, sest lubatud ukkonen jõudiski kohale. Põhja pool - Mendozas näitas paremat ilma ja otsustasime veeta päeva või paar linlikus keskkonnas, kohtuda Alari grupiga ja täielikuks maakaks muutunud erivajadustega isiku meelt tsiviliseeritumalt lahutada.

Linn oli 10 päevaga tublisti muutunud -igale poole olid ilmunud jõulukaunistused. Ka meie Bed ja Breakfasti daam Roka-Juuli tänaval (kohaliku versiooni kohaselt Julio Roca) oli oma majutuspaika kaunistanud, meie pilgule tundus see küll, justkui oleks ta elutoas Unversaal Universiumi poe avanud.

Kohtusime Alari grupiga õhtusöögil, kus üsna ootamatult selgus, et kõik 7 inimest olid endale tellinud avokaadosalati. Järgnes pikk arutelu teemal, milline poekett Tallinnas kõige paremaid avokaadosid müüb ja mitu päeva neid tuleb kodus hoida, et nad söömiskõlbulikuks muutuksid. Jututeema keerles ikka mäe ümber ja õige kirglikuks läks asi siis, kui 2. vein otsa sai (veini jõid vaid 3 inimest) ja toimus duell teemal "protsess versus eesmärk", ehk teisisõnu: mis on tähtsam ja mida rohkem nautida, kas teelolekut või kohale st. tippujõudmist. Üks vein telliti küll veel, aga lõpliku tõe selgumiseks jäi sellest väheseks. Ma küll ärgitasin omalt poolt kaasa nii mis jaksasin, aga paraku ei võistle ma enam selles klassis võrdsetel alustel.

Asjaosaliste täpsustusi võib lugeda siit:
http://airatammemae.blogspot.com/2009/12/miks-ma-loobusin.html
http://peeps-in.blogspot.com/2009/11/tagasiloogid.html

Igatahes on mitmed Alari grupi liikmed teinud nendega juhtunust radikaalseid järeldusi, oodata on uute padusportlaste tekkimist, muuhulgas ähvardab see saatus ka Alarit ennast, kes lubab suitsetamise maha jätta. Me laitsime selle plaani tal häälekalt maha, sest muidu on selge, et ta kaotab oma imidzhi, hakkab energiageele tarbima ja pähe määrima, läheb juba veebruaris Priit Pulleritsu sabas Tartu Maratonile ning talle hakkavad lisaks naistele ka mehed ligi litsuma. See tegi Alari üsna mõtlikuks. Soovitasime tal tungivalt vähemalt Võru kohalikus lehes kuulutus avaldada oma plaanide linnarahvale teatavakstegemiseks, et kohalikku rahvast hoiatada. Viimasel korral, kui Alar oli kuu aega suitsuta lõppes see tema trepikoja ja korteri ukse eemaldamisega kiirel ja efektiivsel meetodil. Pensionärid-majanaabrid pidavat seda siiamaani korteriühistu koosolekul meenutama kui mägironija tähetundi kohalikus elurajoonis.

Üks kurb uudis on ka, see mees, kes Tarmost tipuharjal pildi tegi (mis eelmises postituses ripub) jäigi Aconcaguale. Miks ja kuidas, pole täpselt selge, täpsemat analüüsi saab lugeda teemakohasest ajaveebist:
http://www.ajaveeb.alpinism.ee/