No tegelikult on meis mõlemis muidugi paras annus maakat. Kaalume siin mitmeid linnalähedasi piirkondi ja variante, kuhu minna võiks, käime ühes isegi kohal, nimega Chacras de Coria, ehk Korisevad Tshakrad, aga mingit head muljet see meile ei jäta. Umbes nagu oleks Tartust Luunjasse sattunud. Tarmole meenutab me ööbimispaik kinnipidamisasutust, sest vaadet mägedele pole. Igatsedes linnulaulu ja õhtuse ritsikasirina järele leiame, et pole paremat paika siin Argentinas kui meie ukkosega õnnistatud org.
Personali üllatus jälle samu kliente näha pole just väike. Pobiseme vabandavalt midagi Veronica tehtud eriti maitsvate kartuliroogade kohta ja sätime end sisse. Mägard tellib endale jalgratta ja kui see saabub, tuvastab ta rattal järjepanu mustmiljon puudust ja viga. Kuna ratas on kaugelt pärit (100 km kauguselt Mendozast), siis lepib mägard pisut vigase rattaga. Kolm päeva järjest väntab ta 2 tundi mäkke üles ja siis tunni mäest alla, külastades järjekindlalt kohta nimega "Ajaloolised Õunad". Ajaloolised sellepärast, et kunagi oli se
al lähistel õunapuu all siesta ajal vedelenud Argentina rahvuskangelane kindral San Martin, kes lisaks sõdimisele oli tubli mägironija ja läks krabinal üle Andide, nii kui aga tahtmine tekkis.Minu päevad mööduvad juba sissetöötatud marsruudil: toa, päevitustooli ja basseini vahel. Tarmo, kes enamuse ajast huvitub ju vaid iseendast märkab imestades korraga, et olen "oma figuuri käest lasknud". Ja seda eriti küljeltvaates. Tekib pikk diskussioon teemal "enne ja nüüd". Ja järjest enam taban ta mu desktopil olevat
"enne" pilti vaatamas.
Käed eemale tuntud lõbu- ja puhkekeskusest Luunjast - mis mõttes 'nagu oleks sattunud'!!! Teadlikud rännuinimesed, eksole, lähevad sellistesse kohtadesse ise :-)
ReplyDeleteRattalikku tehnitsismi all kannatavad herr Mägardit ootab ka kodumaine veerevpublik ja lahkesti nõus andma talle tööd nende putitamisel.