Krakowi vorst

Seekordne reis on meil väga erakordne, sest reisile suunduvad vajadustega isik ja erivajadustega isik. Vajadustega isik on meie peres see, kellel on pidev vajadus kuhugile otsa ronida; erivajadustega isik aga see, kellel on praegusel eluperioodil mitmeid väga erilisi vajadusi, näiteks vajadus ohjeldamatult jäätist süüa (see tähendab veresuhkrut tõsta), kohe peale sööki külitada, külastada 10-sekundilise etteteatamisega kempsu jne. Kui erivajadustega isiku vajadusi ignoreerida võib ta ajutiselt muutuda väga morniks ja tujukaks, vajadustega isiku põhivajaduse ignoreerimine põhjustab aga tõsist ja pikaajalist rahutust ja tagajärjed võivad olla ettearvamatud.
Lisaks kõigele on hetkel tekkinud täiesti plaaniväline olukord, kus rase pakatab tervisest ja karm mägard on antibiootikumikuuril ja händikäpp. Väljavaade, et ma võiksin veeretada kahte käru kottidega ja Tarmot ratastoolis tundub ainult mulle naljakas.
Niisiis on sihiks taas kord ronimine: Tarmo ronib mäe otsa ja mina ronin basseini ja basseinist välja.
Kui mulle seostub Poola kõigepealt Krakowi vorstiga (mis pole mulle tõtt-öelda kunagi maitsenud), siis Tarmole toob Poola meelde kõik need kohad, kus poolakad on roninud ja tema mitte. Aconcagua nõlval on ka üks selline järsuvõitu koht.