Lõpetuseks veinindusest

Veinindusega on meil halvasti - üks ei saa ja teine ei taha. Kuna see, kes ei saa käib sellele, kes ei taha natuke peale, siis otsustame, et vaatame mõne ukkose oru pudelikorkija ikka üle.
Ühes paigas pakutakse tasuta tuuri koos mekutamisega. Oleme kohaga interneti teel tutvunud ja see näeb väga imposantne välja: tohutu kindluselamu mägede taustal keset ergavat kõrbepäikest ja silmapiirini ulatuvaid viinamarjavälju.
http://www.andeluna.com.ar/english/winery.shtml

Kuna raha ei taheta, tekib meil kahtlus, et kogu tuur tähendabki siin seda, et meid sunnitakse kilomeetrite kaupa mööda viinamarjapõldu kõmpima (kõik peenravahed läbi) ja siis pannakse meid kindlusse kinni, kus ainsaks janukustutuseks on kuum vein.

Seega jätame kurnava tuuri ära ja otsustame ühes väiksemas kohas hoopis süüa mekutada. Koht näeb välja veel kummalisem kui eelmine, väike savikindlus keset tuuliseid põlde ja mitte ainsatki varjupakkuvat puud silmapiiril.
http://www.tupungatodivino.com.ar/verano.htm
"Meditatiivne" arvab Tarmo napisõnaliselt. Saame teada, et omanik on Buenos Airese linnamelust tüdinenud arhitekt koos perega, kes siia 3 aastat tagasi kolinud ja istanduse loonud. Mees väidab mulle õhinal, et nii naine kui tütar on siinse eluga väga rahul, aga mulle tundub, et pigem on tegu mingi Jaan Tätte näidendi tegelastega: ainult aja küsimus millal keegi peast segi läheb.
Kui kohustuslik vein on liha kõrvale ära mekutatud arvab Tarmo, et siinseid Shirazi põlde tuleks kindlasti uuendada: tuua Kesk-Aasiast sisse korralik kish-mishi sort ja hoopis seda söögiks kasvatada. Arhitektile me seda igaks juhuks ei ütle.

Totaalsed maakad

No tegelikult on meis mõlemis muidugi paras annus maakat. Kaalume siin mitmeid linnalähedasi piirkondi ja variante, kuhu minna võiks, käime ühes isegi kohal, nimega Chacras de Coria, ehk Korisevad Tshakrad, aga mingit head muljet see meile ei jäta. Umbes nagu oleks Tartust Luunjasse sattunud. Tarmole meenutab me ööbimispaik kinnipidamisasutust, sest vaadet mägedele pole. Igatsedes linnulaulu ja õhtuse ritsikasirina järele leiame, et pole paremat paika siin Argentinas kui meie ukkosega õnnistatud org.

Personali üllatus jälle samu kliente näha pole just väike. Pobiseme vabandavalt midagi Veronica tehtud eriti maitsvate kartuliroogade kohta ja sätime end sisse. Mägard tellib endale jalgratta ja kui see saabub, tuvastab ta rattal järjepanu mustmiljon puudust ja viga. Kuna ratas on kaugelt pärit (100 km kauguselt Mendozast), siis lepib mägard pisut vigase rattaga. Kolm päeva järjest väntab ta 2 tundi mäkke üles ja siis tunni mäest alla, külastades järjekindlalt kohta nimega "Ajaloolised Õunad". Ajaloolised sellepärast, et kunagi oli seal lähistel õunapuu all siesta ajal vedelenud Argentina rahvuskangelane kindral San Martin, kes lisaks sõdimisele oli tubli mägironija ja läks krabinal üle Andide, nii kui aga tahtmine tekkis.

Minu päevad mööduvad juba sissetöötatud marsruudil: toa, päevitustooli ja basseini vahel. Tarmo, kes enamuse ajast huvitub ju vaid iseendast märkab imestades korraga, et olen "oma figuuri käest lasknud". Ja seda eriti küljeltvaates. Tekib pikk diskussioon teemal "enne ja nüüd". Ja järjest enam taban ta mu desktopil olevat "enne" pilti vaatamas.

Jälgime kaalu

Argentiinlased on suured söödikud, aga samas ka usinad kaalujälgijad, kui nii palju sööd on loomulikult põhjust jälgida, et see raisku ei läheks, vaid ka kaalus kajastuks. Pea iga apeegi uksel on siin suur ja uhke kaal ja Tarmol, kes juba kolm päeva on kibelenud oma parameetritest täit ülevaadet saama, avaneb lõpuks kauaoodatud võimalus. Tulemus teeb talle rõõmu ja ka mina ei jää kaugele maha, see tähendab hakkan Tarmole kaalukategoorias varsti järgi jõudma!

Siin maal on "embarasada" staatuses isikud väga au sees. Mul igatahes õnnestub nii mitmeski kohas järjekorras ette trügida ja isegi apteegis, kus teenindamine toimub järjekorranumbri alusel (nagu meil vorstiletis), pöördutakse minu poole lugupidavalt palvega astuda otsejoones leti äärde. Mul oli küll tarvis kõigest pakki taskurätte, aga nägu oli peas muidugi selline nagu oleks mul midagi väga olulist puudu, mis mu tervist ja heaolu tõsiselt ohustab.

Ainus koht, kus kohtan täielikku mõistmatust on spordiriiete kauplus. Kuna vana mägard ei suuda taaskord rahumeeli aega veeta ja on otsustanud kindlalt kõvasti sportida, siis on meil tarvis tema varustust natuke täiendada, kuna kaasasolevad spordikostüümid sobivad tal kandmiseks temperatuuris vähemalt -10. Mägard läheb raha vahetama ja mina poodi. Sisenengi üksi järgemööda kolme spordivarustuse kauplusse, et pirtsakale kliendile mingi eelvalik teha. Esimeses poes on meesmüüja näol varjamatu ilme, mis ütleb, et spordivarustuse soetamiseks olen küll tema arust vale aja valinud. Teises poes suunatakse mind ventilaatori kõrval asetseva istme poole ja kolmandas ütlen ma urinal kohe uksel, et ma hispaania keelt ei räägi ja nii jäetakse kuri embarasada mõneks ajaks rahule. Õnneks saabub ka mägard peagi ja ost saab siiski sooritatud (ja ma saan rahumeeli ventilaatori kõrval istuda, kuniks müüjad sebivad).

Õhtul teeb Tarmo, inspireerituna Peeter Volkonskist luuletuse:

Ma olen tubli mägiron
mul räsitud on huul
ja kui ma poleks mägiron
siis käiksin ära kuul

Ma 0len tubli mägiron
mul ronitud on mäg
ja kui ma poleks mägiron
siis oleksin ma käkk

Avokaadosöödikute kokkutulek

Jätsime oma ukkosega õnnistatud oru maha, sest lubatud ukkonen jõudiski kohale. Põhja pool - Mendozas näitas paremat ilma ja otsustasime veeta päeva või paar linlikus keskkonnas, kohtuda Alari grupiga ja täielikuks maakaks muutunud erivajadustega isiku meelt tsiviliseeritumalt lahutada.

Linn oli 10 päevaga tublisti muutunud -igale poole olid ilmunud jõulukaunistused. Ka meie Bed ja Breakfasti daam Roka-Juuli tänaval (kohaliku versiooni kohaselt Julio Roca) oli oma majutuspaika kaunistanud, meie pilgule tundus see küll, justkui oleks ta elutoas Unversaal Universiumi poe avanud.

Kohtusime Alari grupiga õhtusöögil, kus üsna ootamatult selgus, et kõik 7 inimest olid endale tellinud avokaadosalati. Järgnes pikk arutelu teemal, milline poekett Tallinnas kõige paremaid avokaadosid müüb ja mitu päeva neid tuleb kodus hoida, et nad söömiskõlbulikuks muutuksid. Jututeema keerles ikka mäe ümber ja õige kirglikuks läks asi siis, kui 2. vein otsa sai (veini jõid vaid 3 inimest) ja toimus duell teemal "protsess versus eesmärk", ehk teisisõnu: mis on tähtsam ja mida rohkem nautida, kas teelolekut või kohale st. tippujõudmist. Üks vein telliti küll veel, aga lõpliku tõe selgumiseks jäi sellest väheseks. Ma küll ärgitasin omalt poolt kaasa nii mis jaksasin, aga paraku ei võistle ma enam selles klassis võrdsetel alustel.

Asjaosaliste täpsustusi võib lugeda siit:
http://airatammemae.blogspot.com/2009/12/miks-ma-loobusin.html
http://peeps-in.blogspot.com/2009/11/tagasiloogid.html

Igatahes on mitmed Alari grupi liikmed teinud nendega juhtunust radikaalseid järeldusi, oodata on uute padusportlaste tekkimist, muuhulgas ähvardab see saatus ka Alarit ennast, kes lubab suitsetamise maha jätta. Me laitsime selle plaani tal häälekalt maha, sest muidu on selge, et ta kaotab oma imidzhi, hakkab energiageele tarbima ja pähe määrima, läheb juba veebruaris Priit Pulleritsu sabas Tartu Maratonile ning talle hakkavad lisaks naistele ka mehed ligi litsuma. See tegi Alari üsna mõtlikuks. Soovitasime tal tungivalt vähemalt Võru kohalikus lehes kuulutus avaldada oma plaanide linnarahvale teatavakstegemiseks, et kohalikku rahvast hoiatada. Viimasel korral, kui Alar oli kuu aega suitsuta lõppes see tema trepikoja ja korteri ukse eemaldamisega kiirel ja efektiivsel meetodil. Pensionärid-majanaabrid pidavat seda siiamaani korteriühistu koosolekul meenutama kui mägironija tähetundi kohalikus elurajoonis.

Üks kurb uudis on ka, see mees, kes Tarmost tipuharjal pildi tegi (mis eelmises postituses ripub) jäigi Aconcaguale. Miks ja kuidas, pole täpselt selge, täpsemat analüüsi saab lugeda teemakohasest ajaveebist:
http://www.ajaveeb.alpinism.ee/

Kangelase saabumine

Uue tähtsa külalise saabumise eel on kogu me Posada personal ärevil (kõik köögitüdrukud tahavad ju näha, keda ma siin nii pikisilmi oodanud olen). Minu käest käiakse mitu korda küsimas, et mis kell ikka saabumist on oodata ja et kas katta õhtusöögilaud restorani, õue või meie tuppa.

Kui Tarmo saabub, siis venib see varba-arutelu meil muidugi pikale, nii poole ööni. Varvas on ennast küll hästi üleval pidanud, kuid ei või ju iial teada, millal ta Tarmot jälle alt otsustab vedada. Lisaks sellele on Tarmo jaoks kasutuks muutnud ka mõlema käe sõrmeotsad (küll ilmselt ajutiselt, aga ma pakun kohe varmalt heegeldatud varuvariandid välja).
Tarmo vaimsest seisundist annab hea ettekujutuse fakt, et ta üritab mulle väita, et hetkel kui ta tipu poole teele asus "sõitsid mäe peal soomusrongid". Õnneks Tarmo rongi alla ei jäänud ja püsis kogu tee ikka püsti. Ilmaennustus läks seega täkkesse. Erinevalt kahjuks mu järgmise päeva ennustusest, kui Alari grupp tõusma pidi ja minu ennustatud pärastlõunane lumesadu jõudis kohale juba kell 7 hommikul. Noh, sademetega olen ma ikka kippunud mööda panema.

Järgmise päeva veedab Tarmo võrkkiiges, arutledes peamiselt selle üle, millised on kokk Veronica suurimad hitid. Kõrgeid punkte saavad kartuli tortilla, ravioolid spinatiga sinhallitusjuustukastmes, roog nimega "tuhat kihti kartulit" ja tiramisu.

Päevitusuudised

Nagu kõigil neil maadel kurvaks tavaks, kus päikesepaistega ei koonerdata, pole ka siin päevitamine mingi populaarne hobi. Ka mind hoiatasid mitmed kosmetoloogid-spetsialistid, et ainult päevitamisele mõtleminegi võib lõppeda sellega, et me laps sünnib laigulisena kui leopard. (Loomamustrid olla küll sel talvel moes, kuid ei sobi siiski tulevast ilmakodanikku kohe moenarruste ohvriks tuua). Sestap olen olnud väga ettevaatlik, kõrged faktorid said juba kodust kaasa võetud ning Mendozast sai soetatud laiaääreline õlgkübar.

Minu päevitamispoliitika on olnud nagu Mashal muinasjutus "Kolm karu", see tähendab, et istun päeva jooksul järjest läbi kõik kuus päevitustooli, mis basseiniääres on, lähtuvalt sellest, kus on varjulisem. Lisaks olen kogu päeva mähitud valgetesse froteerätikutesse ja näen välja kui emand jääkaru, ainult et õlgkübaraga. Alles õhtul kell 6 julgen jalalabad päikese kätte susata.

Olin oma basseini ja päevitustoolide huvis olnud väga üksik (siin on küll mõned ameeriklased, aga need tuiskavad päevad läbi mööda veinimõisu ringi, ehh, ei mul enam need ajad...), kuni ühel pärastlõunal avastan, et mu rätikutega vooderdatud lamamistooli on jultunult hõivanud keegi noor päevitamishuviline Lulu. Kahjuks suudab personal Lulule selgeks teha, et tema päevitamisplats on murul, enne kui ma temast hea ülesvõtte saan. Minu rätikud on personali suureks meelehärmiks paksu pruuni ollusega koos, tundub, et Lulu kasutab isepäevituvat kreemi! Lulule personali arvamus korda ei lähe, sest ta käib mitu korda päeva jooksul kontrollimas, ega see mõnus pehmete rättidega vooderdatud tool vabanenud pole.
Vahel käib meil siin ka üks Lulu sõber, külaline naaberfarmist, aga tema tunneb huvi ainult basseini vastu.

Nüüd on jäänud ainult loetud tunnid veel selle hetkeni kui saabub mägard ja me saame jälle hakata arutama, et millega see tema suur varvas ikkagi õieti asendada tuleks.

Kuidas ma mehe mäe otsa ajasin

Kõigepealt pean ütlema, et kõik need inimesed, kes arvavad, et Tarmo on meie peres see mägironija ja mina lohisen kuidagi kaasa on rängalt eksinud. Tänane juhtum on eredaks kinnituseks sellele, kumb meist on Rigade klanni esialpinist.

Kogu jama algas juba eile, kui Tarmo helistas ja ütles, et algselt arvestatud 7 tunni asemel kulus tal Colera laagrisse 6000 meetri kõrgusele jõudmiseks ainult 4 tundi. Ta on seda trikki teinud juba mitu korda, et algul räägib, et oh mis rasked tingimused ja kole raske kott ja siis teatab, et näe, ei läindki poolt päeva, olen 3 tunniga kohal! Ise veel Reaalkoolis käinud, peaks ju arvutada oskama küll! Ühesõnaga oli selge, et ta on suurepärases vormis ja hõreda õhu hingamiseks hästi kohastunud nagu alati. Algul tundis ta end Colera laagris väga üksikuna, aga vastu õhtut avastas tsutikese altpoolt Alari koos 5 saatusekaaslasega (1 tüdrik ja 4 meesisendit).

Kliente oli mul seega juba kokku 7! Tundsin, et minu oskusest täpselt infot edastada sõltub kümnete inimeste saatus, nende pikaajaline õnn ja rahulolu või kibestumus ja pettumus. End viimse piirini kokku võttes edastasin päeva jooksul kolm korda ühte ja sama sõnumit (väikeste variatsioonidega, et profim välja kukuks): "öösel on torm, hommikul väga kõva tuul, päeva peale veidi vaibub, päev poolpilves sademeteta". Alar oli Tarmole andnud ühe oma raadiosaatjatest ning Tarmo pidi neile viimase prognoosi edastama punktipealt kell 7 õhtul. Kujutasin elavalt ette, kuidas grupp kirglikke alpiniste tungleb ümber raadiosaatja, neelates ahnelt iga minu edastatud sõna. Uinusin rahutult ja kell pool 8 olin ärkvel kui ärev orav.

Öösel kell 3.30 on saabunud sõnum: "Täiemahuline torm, toetan seljaga telki, millal tuul väheneb?" Vastan nagu katkine grammofoniplaat, et tuul väheneb millalgi päeval, all 15-lt kuni 8m-ni/s ja tipus 20lt kuni 12m-ni/s. Ei mingit vastust.

Kell 8.30 jookseb meeldivalt matsakas ja ülihoolitsev söögitädi Paola hingeldades üle muru: "Jane, Jane telefoon!" (nad siin kõik teavad, millega mu mees tegeleb ja et see on mulle väga tähtis. Muide, oma usinuses olen asunud ka siinset ilma ennustama, siiamaani mitte väga edukalt, korrutan juba 3 päeva kõigile:"manjaana fluuvio", aga minu lubatud vihm jõudis alles täna õhtul kohale, õnneks need kliendid, kes mägedes, seda veel ei tea.) Tarmo teatab nukralt, et nad seal mõtlesid ja leidsid, et ilm on ikka liiga tuuline ja et otsustasid täna mitte minna ja et ei tea, kas ehk homme on parem ilm? Selline jutt ei sobi mu maailmapildi ja plaanidega kohe üldse mitte. Mina jälgin siin iga poole tunni takka meteoroloogilisi graafikuid, teatan tunniajalise täpsusega, mis kell ilmub taevasse valget või musta värvi pilv ja neile minu ilm ei kõlba?! Sestap vastan karmilt: "kellele selline tuul ei sobi, võib kohe alla minna, vähemat tuult mul teile ennustada pole ja homme sajab lund nagu juba korduvalt teatatud on!"

Et asi kindel oleks, saadan Tarmole veel sõnumi: "mine üles, tuul vaibub, Mercedariot alustasime ka kell 9, ilm peab õhtul 8-ni!" Seejärel suundun rahulolevana hommikusöögile, kus söön ühe koogikese ka Tarmo eest. Meenutan väikese revanshimaiguga, kuidas Tarmo mind Mercedario tipupäeva hommikul tormiga telgist välja kupatas ja väitis, et valges on igatahes lihtsam tuules tuikuda kui pimedas. Mul viis tipuharjal kolm korda tuul jalad alt ja libisesin kõhuli nõlva mööda nagu angerjas. Huvitav küll, miks nüüd Tarmo sama trikki ei taha korrata?

Eeter on vaikne. Nii mitu tundi järjest. Ma pole enam üldse rahulolev, tõmbun torssi ja ujun vaiksel mühinal nagu sinivaal basseinis edasi-tagasi. Heegeldus ka ei suju. Kell 2 mõtlen, et hiljemalt kell 4 peaks tulema mingi märk.

Kõne tuleb kell 15.15. Tipust. Tänusõnad rasedale naisele, kelle utsitamise ja innustamise tõttu mees end tippu vedas. Tal olid juba olnud loobumismõtted, kuna tema põhiunistus Krakowi vorst läks nagunii aia taha, siis tekkis tal mõte, et tavalist marsruuti võime ju iga kell koos ronida. (No vaevalt).

Õhtul on ta telgis tagasi, väidab, et "läbi" ja hiljemalt ülehomme avaldab soovi minuga kohtuda. Alari grupp üritab homme uuesti, nii et sain veelkord meteoroloogilisi lootusi edastada.

Minu igapäevased toimetused ja Krakowi vorsti needus

Päevad on mul siin täis tihedaid toimetusi, kohe hommikul vara alustan kui Pilvi Kirsi ilma prognoosimisega, abiks 2 internetisaiti, võrdlen 3 järgmise päeva pilvisust ja temperatuuri, arvutan tuulekiirust km/h-lt m/s-sse ja kõige lõpuks kõrvutan hommikuse prognoosi õhtuse prognoosiga. Kui on olulisi muutusi, siis tuleb Kliendile st. vajadustega isikule sellest viivitamatult teada anda. Klient on üsna kärsitu mõnikord. Ja harva püsib isegi ühe päeva prognoos kauem kui pool päeva, mis siis veel kolmest päevast rääkida.
Täna näiteks koostasin sellise teate, mis käib vaid 1 päeva kohta:

Y:00-4am:cloud/snw2;4am-6am:cloud,6am-11am:snw2/sun,2pm-5pm:cloud,7pm:clear
S:4.N: -17,some cloud,w:55(15),5:-15-15-17.M:clear,D:somecloud,N:snw2.w:60,40,30(17,11,8)
summit:-23,-23,-25,clear,somecloud,somecloud.w:75,45,40(21,12,11)

Kes ära suudab deshifreerida võib auhinnaks järgmise sõnumi Tarmole ise saata.

Tarmolt on siiani tulnud sõnumid, et baaslaagris on vesi külmunud, ei voola (meil siin basseinis küll ilusasti voolab), 4000 meetri kõrgusel on sama külm, kui jaanuaris oli Mercedario 2. laagris (oli küll külm, mäletan)
http://jane-tarmo-barreal.blogspot.com/2009/02/11-paev-mercedario-2-laager_10.html
ja et ilma minuta on telgis igav ( eks ta ole, pole kedagi karmi kontrolli all hoida ja pahandada kui kasvõi sokid on valesse kohta kuivama pandud). Ühel päeval tuleb ka kurb teade, et lund on vööni ja see eriti järsk poolakate liustik jääb sel aastal ronimata. Ilmselt jääb see Krakowi vorst nüüd veel kauaks Tarmot kummitama.

Kui mul tihedast ilmennustaja tööst aega üle jääb, siis veedan aega roosadest ja valgetest lõngadest toredusi heegeldades ja kududes (sedakorda siis mitte Tarmole), lugedes ja maitsvaid toite nautides. Pean ausalt ütlema, et kokk Veronica on siia tööle võetud sellepärast, et ta oskab süüa teha. Kõige paremini kukuvad tal välja: tomatisupp, ahjukartulid, sidrunitort ja kõiksugu pirukad. Aga ka igasugused täidetud juurviljad, sufleed, liharoad kastmetega ja täidetud pastad. Enamuse ajast olen piisavalt kaastundlik ja Tarmole teada ei anna, mida ma söön. Igal õhtul kell 7 tuleb valge mütsikesega tüdrik, esitleb mulle õhtusöögi menüüd ja vaatab mulle küsivalt otsa, et kas olen pakutuga rahul. Siiani olen kogu aeg rahul olnud, sest mis mul ikka üle jääb, kui menüüs on kirjas eelroog "tuhat kihti baklazhaani" või magustoit "hõljuv pilv". Ise mõtlen küll sealjuures, et huvitav, millal pakutakse rooga "sada aastat üksildust" ja et kas "hõljuv pilv" pole mitte mõne kohaliku indiaanlase nimi?

Ehh, ei ole enam need ajad, kus oli tingimata tarvis turnida. Nüüd imetlen mägesid kaugelt ja olen ka väga rahul. Kes oleks osanud arvata, et minust saab turist, kes ostab 10-päevase "kõik hinnas" paketi ja rohkemat ei oska tahtagi. Vaata siis mis kehakaalu tõus inimesega teha võib!

Erivajadustega isik saabub pansionaati

Saabun ukkosega õnnistatud orgu kerge kahtlusega, et kas ikka tasub siia end kümneks päevaks sisse seada. Ka Tarmo on mind hoiatanud, et kõik nurgatagused tuleb enne järgi vaadata, enne kui oma raha ära annan ja koti lahti pakin. Kahtlustustel pole õnneks alust: kohe saab selgeks, et siin on erivajadustega isiku tarvis õige koht ja lisaks sellele, et kõiki mu vajadusi peetakse hoolikalt silmas, võib juhtuda, et leiutatakse veel mõni tore lisavajaduski. Mis eriti tore: basseiniredeli astmed on kummist, kirjaga "vulcano", ehk siis "vulkaniseeritud". Vähemalt ei murdu. Ja õnneks on astmeid vaid 3, suurt ronimist mul seega ette võtta ei tule.

Ma saan suure toa koos hiiglasliku voodiga, millest ma ainult neljandiku suudan enda alla võtta. Vaade avaneb viinamarjaistandusele ja mägedele, on palju varjulisi puid, linde ja mõned loomad. Shoti lambakoer Noel võtab külastajate ja tegevuse puuduses oma ülesandeks mind natuke karjatada. Peamiselt karjatab ta mind basseini äärde ja sealt mu toani jälle tagasi. Pärast seda, kui ma temaga tüki shokolaadi jagan on tema innukus mind karjatada veelgi suurenenud. Ta tundub siin olevat ka ainuke olevus, kes eesti keelest aru saab, igatahes liputab ta rõõmsalt saba, kui ma talle ütlen, et ta on üks suur pulstihunnik ja tolmurull.

Lisaks on siin veel ka väga ennasttäis siiami kass Rossio, kes laseb küll end silitada, aga näub ise samal ajal üsna kurjalt. Rossio pole erinevalt minust ja Noelist ülekaaluline ja teeb viinamarjaväljadel keset päeva selliseid tuure, et tolm lendab. Meie Noeliga vaarume kahekesi viinamarjade vahel alles kella seitsmest õhtul, kui päike on puude taga peidus.

Tarmolt tulevad sõnumid, ta liigub 3 päeva järjest baaslaagri suunas, tal on ca 25 kilone seljakott (muula ta ei võta, sest teatavasti on ta ise muul) ja seal, kus tema on, sajab lumekruupe. Siin sajab mõnel pool õisi puude otsast, päeval huikavad linnud monotoonselt ja õhtuti laulavad ritsikad.

Loomasõprade rõõmuks

Mendoza on teatavasti kõigi söömarite paradiis ning on meeldiv tõdeda, et see kehtib siin ka ühiskonna loomliikmete kohta! Ühel lõunasöögil satume kokku markantse kolmikuga: korpulentne daam dressides ja kelmika kollase nokaga, tema tavamõõtu abikaasa ja miniatuurne koer. Loomulikult saab ka koerakene kelnerite tähelepanu osaliseks ja söömaajast osa ja kuna tal palavusele vaatamata tundub kuidagi jahe olevat, mässib perenaine talle osavalt salvrätiku keebina ümber. Tervisekaitseinspektsioon minesta!

Tarmol on oma põhivajaduse rahuldamisega nii kiire, et ta tellib endale mäkkeminekuks takso ja viimase ettevalmistusena ostab kaasa suure portsu pirukaid. Mina püüan leida oma erivajaduste rahuldamiseks paika, mis asuks maal. Selgub, et ka Argentinas kehtib vanasõna: põllumees põline rikas. Ehk teisisõnu: maainimene koorib sellelt, kes tahab tema ilusast elust osa saada seitse nahka. Pärast mõningast kauplemist leiame Tarmo suureks kergenduseks ka mulle järgnevaks 10-ks päevaks ulualuse kohas nimega Valle de Uco, ühesõnaga koht, kus vahel võib ka ukkost sadada.

Enne lahkuminekut teeme veel ühe piduliku õhtusöögi Itaalia restoranis, mida soovitatakse kui kaunist kohta suure aiaga. Ma pole küll kuulnud, et rasedus lisaks mõistusele ka silmanägemise ära võtaks, aga meil jääb see koht ka pärast 40-minutilist tiirutamist märkamata, kuigi sealt korduvalt mööda kõnnime (nagu hiljem selgub). Lõpuks leiame õige koha nagu ikka: kohalike abiga.

Enne kui Tarmo hommikul kell 8 taksosse istub manitseb Bed ja Breakfasti daam teda, et ta enne lapse sündi ikka mäe otsast alla tuleks. Eks näis siis.

Kes leiab kodu ja kes kliiniku

Ööbimiskohta jagame gängi rämedate viikinginaistega Taanist. Nende hommikusöök koosneb peamiselt kohvist ja sigarettidest. Erivajadustega isiku hommikusöök koosneb aga kahest banaanist, kahest õunast ja kahest kiivist. Tarmo üritab ka mu söögist natuke matti võtta. See on viga. Ärge kunagi üritage oma kahvlit erivajadustega isiku taldrikusse susata, see ei lõpe hästi!

Vahetame majutusasutuse väheke soliidsema vastu. Bed ja Breakfasti peab kärtsakas daam, kes nähes Tarmo suurt kotti ja kuulnud selgitust selle põhjuste kohta küsib otsekoheselt: "kas kõik kolmekesi lähete mäe otsa?" Ja kähistab ise seejärel rõõmsalt naerda.
Linnas kooserdades leiame täiesti juhuslikult sellise kliiniku, mille nimi kõlab justkui võiks Tarmo pärast ronimist tulla siia oma varvast amputeerima. Ma soovitasin talle juba ammu, et lasku see varvas näiteks shampusekorgi vastu vahetada. Siin muidugi oleks korkide valik eriti lai.

Elame linnajaos, kus on peamiselt soliidsed eramud, nähes mitmel majal silti "rentida" lubab Tarmo endale üsna pika arutluse teemal "üksikema võimalused Mendozas" (juhuks kui mind tagasisõidul lennukile ei lubata, näiteks). Tema peamine nõue mulle on, et jäägem ikka eestlasteks, st. et ma ka lapsele ikka eesti keelt õpetaksin. Ta võib meid korra aastas vaatamas käia. Ronimishooajal.

Nii nagu kogu mu senine mägironijakarjäär kulgeb ka mu praegune ronimine Tarmo valvsa tähelepanu ja juhendamise all. Kui ma otsustavalt basseiniservale astun jätab Tarmo lugemise sinnapaika ja jälgib pingsalt iga mu sammu redelil. Eks ma ise ka natuke muretsen, sest redel tundub tsipa roostes olevat. Ükski pulk siiski ei murdu ja vastupidiselt Tarmo kartustele ei vaju ma ka põhja.