Mustlaslaager läbib Stockholmi, Madridi ja Santiago

Erivajadustega isiku pika teekonna kergendamiseks on meil kaasas terve kaasaskantav voodi, ehk 2 madratsit (mida Tarmol hiljem ka mägedes vaja läheb) ja väike magamiskott (mida meil hiljem üldse vaja ei lähe). Külitan Madridi ja hiljem Santiago lennujaamas oma asemel rahulolevalt nagu morsk ja isegi magan mõned tunnid. Ehh, ei ole enam need ajad, kus Stockholmis sai ohitud, et õlu maksab 90 eeku ja rõõmustatud, et Madridis maksab vähem. Meie põhjalik mustlaslaager näeb välja, justkui kavatseksime lennujaamadesse tüki kauemaks jääda, kui ainult kahe lennu vahelise aja (ikkagi soe ja puhas koht, kus võimalik ka poegida).

Lennukis saab järjekordse tõenduse teaduslikult tõestatud fakt, et rasedate aju tõmbub 5-7% kokku. Mingil hämaral tunnil käib stjuuardess ringi ja jaotab kiles neljakandilisi pakikesi, ma järeldan, et on hommik ja jagatakse niisutatud salvrätte enda kasimiseks. Paki avamiseni ja selle sisu näole määrimiseni ma õnneks ei jõua, jään enne magama. Hommikul selgub, et pakis on võileib.

Kokkuvõttes oli lennuvintsutuste talumine kergem kui kartsime. Kõige hullem oli viimane, 40-minutiline ots Santiagost Mendozasse. Lisaks tavapärasele turbulentsile mägede kohal oli kapten paadunud rullnokk.

Krakowi vorst

Seekordne reis on meil väga erakordne, sest reisile suunduvad vajadustega isik ja erivajadustega isik. Vajadustega isik on meie peres see, kellel on pidev vajadus kuhugile otsa ronida; erivajadustega isik aga see, kellel on praegusel eluperioodil mitmeid väga erilisi vajadusi, näiteks vajadus ohjeldamatult jäätist süüa (see tähendab veresuhkrut tõsta), kohe peale sööki külitada, külastada 10-sekundilise etteteatamisega kempsu jne. Kui erivajadustega isiku vajadusi ignoreerida võib ta ajutiselt muutuda väga morniks ja tujukaks, vajadustega isiku põhivajaduse ignoreerimine põhjustab aga tõsist ja pikaajalist rahutust ja tagajärjed võivad olla ettearvamatud.
Lisaks kõigele on hetkel tekkinud täiesti plaaniväline olukord, kus rase pakatab tervisest ja karm mägard on antibiootikumikuuril ja händikäpp. Väljavaade, et ma võiksin veeretada kahte käru kottidega ja Tarmot ratastoolis tundub ainult mulle naljakas.
Niisiis on sihiks taas kord ronimine: Tarmo ronib mäe otsa ja mina ronin basseini ja basseinist välja.
Kui mulle seostub Poola kõigepealt Krakowi vorstiga (mis pole mulle tõtt-öelda kunagi maitsenud), siis Tarmole toob Poola meelde kõik need kohad, kus poolakad on roninud ja tema mitte. Aconcagua nõlval on ka üks selline järsuvõitu koht.